Minust

Lapseootuse ajal arvatakse sageli, et imetamine on miski, mis kulgeb tõenäoliselt lihtsalt ja ilma probleemideta. Nii keskendutakse raseduse ajal peamiselt sünnituseks ja lapse tulekuks valmistumisele ega pöörata vastsündinu toitmist puudutavate teemadega tutvumisele erilist tähelepanu. Kui mõne naise jaoks kulgeb imetamine pärast lapse sündi tõepoolest sujuvalt ja ilma suuremate probleemideta, siis paljud seisavad ühtäkki silmitsi reaalsusega, mida nad ei oleks osanud ettegi kujutada.

Valulikud rinnanibud, lapse madal kaaluiive, vähene piima kogus rindades, probleemid lapse rinnale haakumisel - need on vaid mõned väljakutsed, millega paljud pered pärast lapse sündi kokku puutuvad, kuid millest viimne kui üks võib muuta esimesed sünnitusjärgsed nädalad ja kuud vanemate jaoks keerulisemaks, kui nad oleksid eales osanud arvata.

Aga miks ometi põhjustab nii loomulik tegevus nagu imetamine tänasel päeval paljudele peredele probleeme? Me oleme ju imetajad, primaadid, ja nii nagu kõik teised imetajad, oleme ka meie loodud oma järglasi rinnaga toitma.

Vastus küsimusele on tegelikult lihtne. Probleem ei ole meie beebides, vaid meis endis - meie muutunud ootustes, keskkonnas ja elustiilis. Ka aastatuhandeid tagasi ei sündinud naised siia ilma teadmisega, kuidas ja kui tihti last imetada. Küll aga toetas rinnapiima moodustumist ja imetamise õnnestumist nende eluviis. Tulenevalt vajadusest lapsi looduses varitsevate ohtude eest kaitsta, kandsid emad beebisid esimestel eluaastatel kõikjal endaga kaasas. Nad imetasid lapsi nende endi soovil nii päeval kui ka öösel, jälgimata seejuures kellaaegu või toidu koguseid, ning võtsid rinnale toomise ja vastsündinu eest hoolitsemise osas eeskuju teistelt emadelt.

Kuigi imetamine on meie jaoks olnud tuhandeid aastaid väga loomulik, ei ole soov ega oskus last rinnaga toita lääne kuluuriruumis täna enam iseenesestmõistetav. Me elame individualistlikus ühiskonnas, kus emad ihkavad vabadust ja levib ringi tohutul hulgal lapse toitmisega seotud müüte; kus üle aastase lapse imetamine võib tekitada inimestes imestust ja pälvida kriitikat; kus kunstlikku piimasegu saab osta igast toidupoest, kuid usaldusväärset nõu on võimalik saada ainult kogenud nõustajalt. Veelgi enam, me elame ühiskonnas, kus lastelt oodatakse, et nad magaksid terve öö ärkamisteta, sööksid kella järgi iga kolme tunni järel, haakuksid igas asendis koheselt rinnale ning oskaksid juba esimesel korral haarata kordamööda nii rinda kui ka pudelit.

See kõik läheb aga vastuollu meie bioloogiaga. Jah, maailm meie ümber on muutunud. Aga meie beebid ei ole muutunud. Nende baasvajadused on jäänud samaks. Nad vajavad endiselt meie lähedust, tahavad iga natukese aja järel süüa ning ning on valmis haarama rinda asendis, mis on nende jaoks mugav - täpselt nii, nagu nad on seda alati teinud. Niisamuti nagu ei ole muutunud beebid, ei ole muutunud meie endi kehad. Rinnapiima tootmiseks ja eritamiseks vajame me oma lapse lähedust ja peame tooma teda sageli rinnale - täpselt nii nagu toimisid meie esiemad tuhandeid aastaid tagasi. Ja just see lõhe meie tänapäevase ühiskonna ja ürgsete vajaduste vahel ongi põhjuseks, miks vajavad emad oma laste toitmisel rohkem abi ja juhendamist kui kunagi varem.